Archive for the 'Reisikiri' Category

märts 07 2008

Merly ja Kalevi surfi- ja muidureis Koh Samuile

Published by Merly under Reisikiri


Merly

Kalev

Reisikuupäevad: 17.01—02.02.2008

Pärast viimast, ei tea juba mitmendat Egiptuse reisi, otsustasime seekord päikest ja tuult kuhugi mujale otsima minna. Kuhugi, kus ilusam, veel soojem ning üldse mõnusam.

Pärast lühikest arutelu valisime üksmeelselt sihtkohaks Tai. Ja valiku põhjused on üsna veenvad: esiteks on Tais tõeliselt soe, seal ei lähe ka öösel jahedaks, võid süüa väikese raha eest küllastumiseni erinevaid mereande, ning surfata saab umbes 27 kraadises vees ja loomulikult ilma kalipsota.

Reis algas 17. jaanuaril laevasõiduga Helsingisse, kust õhtul lennukile ja järgmise päeva pärastlõunal maandusime pikast lennureisist väsinuina juba Surat Thani lennuväljal. Surat Thanist oli plaan minna kohe järgmisel päeval Koh Samui saarele. Bussijaamast (kuhu jõudmiseks küsisme infot hotellis vastu jalutavalt ameerika turistilt) saime osta pileti, mis sisaldas ka praamipääset. Vähemalt Lõuna Tais on transport küll väga hästi korraldatud ja reisijale lihtsaks tehtud. Punktist A punkti B jõudmisega saab hakkama igaüks, kes vähegi inglise keelt pursib. Isegi Surat Thani linnas, kus kohtasime vaid mõnda üksikut „valget” inimest, oli inglisekeelne reisiinfo täiesti kättesaadav.

Bussisõit kestis umbes tunni, praamiga veel kaks ning olimegi saarel. Edasi võtsime takso, või õigemini, krabas esimene taksojuht meid hetkega oma autosse, lubades sõita Lamai Beachil olevasse kitecentrumisse. Meil oli kiire, sest Windguru lubas tuult.

Teekond pidi võtma aega umbes 40 minutit, tegelikkuses kujunes taksosõit kolm korda pikemaks, sest sohver arvas sõnast „centrum” piisavat, et meid soovitud sihtpunkti viia. Kitecentrumist polnud aga sealkandis keegi kuulnud, isegi turismiinfost öeldi, et kindlasti ajan ma midagi snorgeldamisga segamini. Pärast mõnda aega edasi-tagasi tiirutamist leidsime windsurfi „keskuse“, st lipp lehvis rannas ja üsna antiikse välimusega purjelauad olid rentimiseks liivale tõstetud. Õnneks üks sealses rannabaaris õlut rüüpav briti aktsendiga noormees teadis, et vähemalt üks kitecentrum Samuil ikkagi eksisteerib.

Taksojuht sõitis rõõmsal meelel etteantud suunal ning viis meid kohalikku moslemikülla. Ilma tailasest saatjata ei oleks tahtnud sinna sattuda, kuidagi sünge ja üldisest elu-olust liiga eraldatud tundus too paik. Veidi kõhe hakkas, minul vähemalt. Aga, oh üllatust, kitecentrumisse see tänav ei viinudki, kuid nägime siiski kaugel eemal lohet. Sõitsime veel umbes viis kilomeetrit tagasi sadama poole ja lõpuks jõudsime surfiranda Hua Thanon`is. Taksojuht näitas kella ning esitas algselt kokkulepitust kolm korda suurema arve, mille me otsemaid vaidlustasime, kuid ühise kompromissini jõudes siiski sõpradena lahkusime.

Seejärel suundusime otsemaid randa. Tuult oli nelja meetri kanti ja ühele algajale tehti koolitust. Keskus tundus päris korralik ning saalis leidus igasugu surfikama. Meil oli kaasas ainult lohe ja prognoosi korral vajasime lauda. Enne rendihinna avalikustamist uuris omanik (?) üsna põhjalikult meie sõidukogemust. Keskuse ninamees oli üsna ebatüüpiline surfar. Olemuselt kuidagi külm ja kammitsetud, üldsegi mitte päevitunud ega muretu lohetaja moodi. Ristisime ta omavahel vanameheks.

Surfikeskuse kõrval asus ka hotell, kus tuuliste ilmade ajal ööbisime. Kuna Tais pole isegi sajakroonised bungalod eriti haruldased, siis antud majake tundus meile veidi ülehinnatud. Rand ise oli muidugi super: helesinine vesi, lai kollane liivariba ja palmid sirutamas end mere poole. Väga hea koht surfamiseks, ruumi piisavalt ning laia tuuleulatusega, kui ainult õiget ilma oleks. Windguru hakkas näitama meie kohalejõudmise päevast alates, et ülehomme tuleb tuul ja nii pea nädal aega järjest.

Kuna prognoos lükkus edasi, siis kolisime järgmisel päeval Lamai Beachile, kust leidsime väga soodsa hinnaga bungalo, merest viie-kuuekümne meetri kaugusel. Rentisime mopeedi ja tutvusime ümbruskonnaga. „Mopadega” sõidavad seal absoluutselt kõik kohalikud ning enamus turistidest. Ilma kiivriteta loomulikult, v.a mõned erandid, nt turistide lapsed. Piinlik tunnistada, aga olen suurem jänespüks kui oskasin arvata. Kalevil just kerge ei olnud, sest igasugu laskumised (ja neid me teele ikka sattus) tekitasid minus surmahirmu. Ise juhtida oleks vist olnud tunduvalt lihtsam, kui tagaistmel üle Kalevi õla õudusega sõidukiirust piiluda ning oletatava avarii korral ellujäämisvõimalusi analüüsida. Hirmule aitas kaasa ka tõsiasi, et kipsis käe või jalaga turistid olid kõikjal igapäevane nähtus. Õnneks ühtegi märkimisväärselt ohtlikku liiklusolukorda ei tekkinud ja jõudsime alati soovitud sihtpunkti. Paari päeva jooksul ma muidugi karastusin ning tegelikult oli mopeediga kihutamine väga lahe.

Kuna ilmaprognoos oli endiselt väga heitlik, lubades üks päev tormi ja järgmisel vihma ning kumbki variant õigeks ei osutunud, siis käisime ka päris mitmel korral ise mopeediga surfirannas tuuleolusid kontrollimas. Vähemalt kahel päeval oli vette minemiseks umbes üks meeter puudu.

Esimene nädal mööduski peamiselt mopeedi seljas kaardi abil huvitavaid kohti otsides, erinevaid randu ja kohalikku elu-olu tundma õppides. Päikese käes sillerdavad palmisalud; kalurikülad, kus sajad inimesed võrke puhastavad, et värske kala iga päev poodi ning restoranide lettidele jõuaks; terved pered ühel mopeedil kihutamas; toidukärud ning kohalike „baarid” teeservades. Seda kõike näha ja kogeda oli ääretult mõnus.

Lõpuks tuli tuul ja kolisime tagasi surfikeskuse hotelli. Sõita sai kahel järjestikusel päeval. Tuul puhus viis kuni kaheksa meetrit ning umbes niisugune pidavatki olema tüüpiline surfiilm Tais. Meie 11m2 lohe oli kindlasti kõige väiksema mõõduga, enamus sõitsid ikka vähemalt mõni meeter suurematega.

Kuigi tuul tundus kohati liiga nõrk, oli siiski nii-nii mõnus kruiisida umbes 26-27 kraadises türkiissinises vees, jalas shortsid ja seljas jahutav lycrasärk, Päikese eest tuleb seal kandis end korralikult kaitsta ning enamusel surfaritest välkusid paksu kreemikihi taustal ainult silmad. Isegi kohalikud olid oma pruuni näo valgeks võõbanud.

Teisel nädalal otsustasime asuda elama saare põhjapoolsesse randa. Hotellist lahkudes kohtasime surfikeskuse vanameest, kes imestas, et juba minek. Vastuse peale, et tuult vähevõitu lausus ta kuldsed sõnad: „We have the wind, but not the best”. Täpselt nii see oligi, suurema lohega oleksime saanud kindlasti rohkem kui kahel päeval sõita.

Hotellis taksot oodates kohtusime canadalannast surfiõpilasega, kellega eelmisel päeval pikalt jutustasin. Üsna pea selgus, et soovime sõita enam-vähem samasse piirkonda. Kuna kambas soodsam, otsustasime reisi koos jätkata. Valides sobivat taksot, oli aga preili järsku kadunud ja nägime teda veel kiirel sammul kõrvaltänavasse põikamas. No nii hirmsad me nüüd ka ei ole, et pool tunnikest koos autokastis istuda! Naljakad välismaa inimesed…

Maenam Beachile jõudes hankis Kalev kohe mopeedi ja asusime uut kodu otsima. Kaardi järgi pidi rand bungaloid täis olema, aga reaalsuses oli tegemist hoopis erineva piirkonnaga: vähe turiste, ei mingeid kaubatänavaid ega melu. Järjekordsest teelõigust sisse pöörates nägime isetehtud puuviita kirjaga „kiteboarding”. Veidi edasi sõites asuski suveniiripoe kõrval väike suletud uksega boks, kus kirjas lahtiolekuajad ja telefoninumber. Paarisaja meetri pärast leidsime ka mõnusa bungalo, kuhu jäime elama reisi lõpuni. Tegemist oli suure hotellikompleksiga, kus majakesi igas suuruses, igale maitsele ja rahakotile. Inimesi oli vähevõitu, basseini ääres lastega pered ja rannas mõned puhkajad. Mõnus kontrast eelnevale elukohale.

Õhtul läksime uurima, mida surfiboks endast kujutab. Avatud seinaga toas toimetaski pruuniks päevitunud ja pleekinud juustega tegelane. Saime teada, et sealkandis surfirand täiesti olemas ning juba kolm päeva järjest puhub. Dominique väga tugevast prantsuse aktsendiga inglise keelest oli esialgu küll keeruline aru saada, aga ajapikku kõrv harjus. Kuna Windguru näitas üksteist knotsi tuult, siis pidi homme tulema kõva surfipäev. Rentisime ainukese laua, Dominique joonistas randa jõudmiseks skeemi ning läksime rahulolevatena laiali.

Järgmisel hommikul sõime hotellis kõhud pilgeni täis, sidusime kama mopeedi külge ja sõitsime randa. Tegemist oli suhteliselt ekstreemse surfirannaga. Liivariba laiuseks julgen pakkuda umbes kaksteist meetrit ning lohe üles-alla laskmiseks tuli minna, kas kurguauguni vette või metsa võsa vahele. Juba eelmises rannas jäi mulle arusaamatuks kohalik eripära lasta kite üles vee poolt, st, et ülesaitaja pidi põhimõttiselt koos lohega vette ronima. Täiesti arulage ja äärmiselt ebamugav, eriti veel eelmises surfirannas, kus ruumi piisavalt.

Nüüd uuesti Maenam Beachile. Pärast lohe õnnelikult õhku tõstmist osutus järgmiseks katsumuseks sõites mitte kõrgust kaotada. Asusime neeme tipus ning äravajumisel tuli heade oskuste ja õnne korral vähemalt viis kilomeetrit tagasi jalutada. Õnneks oli sellisteks puhkudeks päästepaat, millega Dominique ning tema meeskond merehädalistel abis käisid. Kuna samas rannas toimusid ka koolitused, osutusid päästeoperatsioonid kindlasti väga tulusaks äriks. Ühekordne appisõit maksis 200 bahti (u. 70 kr). Meiesugustel proffidel küüti siiski vaja ei läinud. Tuul puhus viiest kuni kümne meetrini ja tuli otse üle mägede. Vaatamata eelnevalt kirjeldatud oludele, sain kirja oma parima sõidupäeva ning kihutasin kuni võhm viimseni väljas. Kalev nii väga rahul ei olnud, sest trikkide ja hüpete sooritamisel oli alati suur risk ära kalduda ning tuuleaugud soodustasid seda veel eriti. Bungalosse jõudes surises lihastes mõnus väsimus ja kõht igatses ühe suure curry järele. Samal õhtul kohtusime veel Dominique`i, kes hüüdis juba kaugelt: „Gooda winna today, wasn`t it…”

Järgmisel päeval oli prognoos üsna piiripealne ja otsustasime minna hoopis snorgeldama Koh Tao saarele. Algselt, Eestis reisiplaane tehes, kavatsesime jõuda lisaks Samuile veel pikemalt ka paarile lähimale saarele (Koh Tao, Koh Pha Ngan), aga tegelikkuses osutusid kaks nädalat selleks liiga lühikeseks, vähemalt meie jaoks.

Ühepäevane merereis Koh Taole, veel vahetult enne tagasisõitu, oli väga hea idee. Snorgeldasime kalda ääres kivide vahel ja türkiissinises laguunis, ronisime mäetippu ning imetlesime kaunist loodust. Reisi viimasel päeval vedelesime rannas, pakkisime kotid ning nautisime hõrku ja pidulikku õhtusööki.

Järgmisel hommikul sõitsime taksoga sadamasse. Sealt edasi bussi peale, mis viis meid praamile ja seejärel otse Surat Thani lennujaama. Kojusõit läbi Helsingi võttis aega kokku üle kolmekümne tunni. Tallinnasse saabudes olime rampväsinud, kuid reisiga väga rahul ning hinges ärevus, kas meie väike Saanik oma murjamitest vanemad ikka ära tunneb. Tundis küll.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ainult surfireisiks ei ole Tai just kõige õigem koht, kuid eksootiliseks puhkuseks, kus võimalus ka lohetada, kindlasti üks mõnusamaid. Meil on igatahes plaan sinna tagasi minna.

27. veebruar 2008.a.
Merly

No responses yet

veebr 29 2008

Aastavahetusesurf Tenerifel

Published by Karin under Reisikiri

Tenerife

Tenerife on Kanaaride saarestiku kõige suurem saar, pindalaga 2034 km2 (võrdluseks Rhodos on ca 1400 ja Hiiumaa 990).
Raha: EUR

Karin

Keel: hispaania. Teenindav personal võiks aru saada inglise keelest, kuid poes /kohvikus/restoranis oli päris palju vaja ka näpuga näidata.
Kell: 2 tundi meie ajast maas.
Sõiduaeg: lennukiga 6 tundi.
Kohapealsed vahemaad: Enamus turiste paikneb saare lääneosas, linnades nimega
Playa de Las Americas ja Los Cristianos, lennujaamast on sinna ca 25 km maad. Surfiküla El Medano asub lennujaamast ca 5km ida suunas.

Kliima

 

Kliima – aastaringi 20-27 kraadi (päeval), vesi 18-22, kalipso on vajalik nii suvel kui talvel (piisab shortyst). Valdavalt puhub tuul kirdest, mis seal on sideonshore. Lained on alati, ka siis kui tuult pole. Õhk on hõre: kui sinu tuulemõõtja näitab 7m/s, siis ei ole veel kiiret kuhugi, sest lohe ei kanna eriti. Susse vaja ei ole, kallas on liivane ja meres riffe pole.
Kohapealseid nimesid hääldatakse rõhuga esimesel silbil. Seega mitte elmeDAno vaid ELmedano ja sõnalõpp süüakse kuidagi ära
:) Karin
Lennujaamas läheb ebastandardne pagas (surfikotid, lastekärud jms) teistest eraldi, esimesele korrusele. Ühtki silti selle kohta ei ole ja keegi ei hoiata ka kuskil.

Taksod on taksomeetriga varustatud , tehakse vahet, kas sõidad öösel või päeval või riiklikel pühadel. Lennujaamast El Medanosse on laias laastus 15 euri (koos taksojuhi naeratuse tasuga).

Öömaja

Korterit saab bronnida Shinni surfikeskuse kaudu (http://www.theshinncentre.com/ , info@theshinncentre.com ) Kui veab, tuleb teile härra Mark Shinn (Nobile asjapulk, 2xmaailmameister) isiklikult vastu. Jalgrattaga :) Shinn, Priit ja Andre Korter asub tänaval nimega Calle La Gaviotta, mis surfiranna suhtes on täpselt küla teises otsas. Vaade on merele ja tegelt saaks korteri juurest ka peale, aga seal on palju kive/laavarahne ja pealemineku kohta eriti pole. Mõned vaprad purjelaudurid alustasid oma päeva sealt (kuskil nii kella 9 paiku) ja nende järgi oli kenasti näha, kas tasub kiirustada või mitte. Korterist surfiranda on ca 10-15 mintsa jalutamist. Kui kamasid tassida ei viitsi, siis surfirannas on olemas kapid ja kui need on täis, siis rannas olevast hotellist (hotel Playa Sur Tenerife) saab ka küsida. Nädala hinnaks 30 euri (deposiiti võtavad ka vist 50), aga kapp on nii suur, et sinna mahub vabalt 2 inimese kogu kama ja ruumi jääb ülegi. Alla 100L purjelauad mahuvad ka kindlasti.

Surfirand

SpinEl Medano spot on pisike, liivarand ei ole üle 100-150 meetri pikk. Külgede pealt peale minna ei saa. Kui allatuult ära vajud, siis ootab sind kivistunud laavaklibune kallas, mis on talla all valus ja kui su lohe sinna kukub, siis liine sealt rägastikust on raske kätte saada , kindlasti tekivad liinidesse tsäksid.
3 esimest päeva küttis nii mõnusalt tuult, et suuremat kui 7 ruutu lohet vaja ei olnud, liiv lendas meeletult ja kui tahtsin pikali visata, et suti päikest võtta, siis kattusin mõne minuti jooksul liivakihiga. Rahvast oli väga palju, liiklus merel tihe, aga enamvähem peetakse paremakäereeglist kinni, väikseid lohede põrkumisi ikka oli, aga safety tõmbamiseni ei jõudnud kordagi.

  • Tähelepanek1: kui plaanid pikemalt kaldal jokutada, soovitan liinid kokku kerida.Nobile
  • Tähelepanek2: palju on alustajaid, kes takerduvad sinu kaldale jäetud kottidesse, lohisevad üle sinu liinide neid kaasa tõmmates jms. Ise seda kohta algajatele ei soovitaks justnimelt trafficu ja lainete tõttu.
  • Tähelepanek3: Päike on väga karm, hoolimata sellest et pole liiga soe ja on aastavahetus. Faktor 20, 25 ja suurem pole üldse liiast.

Kõva tuulega tekivad täiuslikud lained muuli juurde.
Ainult neopreen särgiga surfata oli jahe, kannatas vast mingi 15 mintsa või kuni esimese suurema märjakssaamiseni.
Kel vaja kamasid laenutada, siis Shinni keskusest saab kõike: purjelauad (väga suur valik), lohed, lauad. Kamad ei olnud üldse vanad ja valik oli üle tootjate päris kirju. Kõige uuemad olid muidugi Nobile lohed ja lauad.
Shinni keskuse ust on tsipa raske tabada, mingit hiiglama suurt silti seal just väljas ei ole. Parim orientiir on Flashpoint kõrts (kust saab head süüa ja juua ka kalipsot seljast võtmata), Shinni keskus on sellest mõni meeter mere poole.

Rumm ja sakumm

Söögikohti on palju ja seinast seina. Hinnad : praed keskmiselt 5-6-7 euri, õlu 2 euri kanti. Peatänaval (ilmselt linna kõige laiem tänav) on ka paarAastavahetus korralikku toidupoodi.Tõsiselt suur market asub mööda peatänavat mäest üles rühkides mitte kohe tänava ääres, vaid natsa paremal eemal, suur kompleks. Kohalikku toitu – sardiine – ei leidnud kuskilt. Küll aga leidsime kohaliku alkoholi: meerummi. Ilgelt magus lake, aga tasub proovimist.
Hoiatus: linnas on väga prestiizne omada koera, see tingib selle, et kõik kohad on junne täis. Soovitan jalge ette vaadata, kui mööda tänavat kõnnite.

Kohalik eestlane rääkis, et saarel mujal ei surfatagi, kui El Medanos. Paremale peale mäeköksi (Montana Roja) jääb küll ka suurem rand, Playa de la Tejita, aga kirdetuulele jääb mägi ette. Idatuul tuleb otse randa sisse ja siis oleks seal priima. Kamadega sinna ei kõnni, ca 2 kilti oli randade vahemaa mööda laavamäge. Autoga saab küll muidugi ringiga sõites, aga autoparkla oli seal suht kaugel, lisaks on hoiatatud et saarel on musta nahavärviga pikanäpumehi palju ja autosse ei tasu mitte midagi vedelema jätta.
Auto rentimine. Autosid on seal saarel vähe. Soovitan juba Eestist auto ära bronnida või siis enamvähem kohe saarele jõudes. Meie tahtsime viimastel päevadel natsa ringi sõita, kuid öeldi, et esimene auto vabaneb alles 5 päeva pärast
.
Takso tellimine: 922392119.
Arvatavasti saare kõige lahkem mees on José Tomas, kes oli nõus meid 1.jaanuari hommikul kell 6 lennujaama sõidutama (taksot lihtsalt ei olnud võimalik saada, külas valitses totaalne aastavahetuse kaos). Vastasel korral oleks me lennukist maha jäänud. Mees keeldus igasugusest rahast ja tema mõte oli näidata külalistele, et saare rahvas on lahke ja aitab hädalist . Vastutasuks palus ta teenet: kui satud saarele, võta temaga ühendust telefonil 669787718 ja joo temaga 1 kohvi
:) Pildialbum

No responses yet