Archive for märts, 2008

märts 31 2008

F1 “Pätid” surfireisil El Gounas

Published by andre under Kamad

BanditKäisime Karini, Tequila Tomi ja Tartsiga Egiptuses päikest ja tuult püüdmas. Tuulejumal ei olnud meile armuline ja 3 lahjat(4,5-8 m/s) päikeseloojangu surfi ning 2 kõva (10-18 m/s) surfipäeva nädalast sai meile osaks. Karin kirjutab pikemalt reisist siinsamas Kroonikas! Mina jagan oma kogemusi uue 2008 F.One Bandit lohega.

F.One on lohesurfi harrastajatele toonud suurepärase pärli - selleks on 2008 aasta Bandit.

Käisime Egiptuses lohet testimas. Uus nn Delta C-Shape disain tagab fantastilised lennuomadused ja aerodünaamika.

Esimene üllatus sai osaks, kui tuult oli vaevalt 2,5-3 meetrit ja Bandit lendas ja tegi luupe selle tuulega vabalt. Isegi veest tõusis otse üles olematu tuulega! Kuna heale aerodünaamikale on kasutatud ka spets materjale on lohe äärmiselt kerge ja see võimaldabki tal lennata juba 2,5 m/s tuulega. (Lennutasime 11 ruudust Banditit).

Kui puhus 4,5-5,5 meetrit sai Karin 11 m2 Banditiga juba surfata, samal ajal 16 ruudune 2006 aasta C-lohe oli aeglane ja vedu jäi nõrgaks.

KarinToon siinkohal veel mõned punktid, miks Bandit on nii hea:

  • Bandit on C tunnetusega C lohe - samas nelja liiniga - mida vähem liine seda vähem segadust liinidega
  • Jõud mille lohe genereerib on tohutu ning “depower” süsteem võimaldab jõu välja lasta nagu BOW lohedel. Kui teised sõidavad 11 ruudustega, siis Banditi võtab 9’se
  • “Auto-relaunch” - kui lohe kukub vette lased käed poomist lahti ja ootad kuni lohe triivib serva ning siis meelitad ühest juhtnöörist tõmmates tüübi üles tagasi
  • Enamus C kujust on vedamas - otsad nn ära lõigatud - lohe on väga kerge
  • Meeletu hang-time ja tõstejõud (big-air)
  • Poomitunnetus on “unhookedis” sõites väidetavalt parem kui Tribalil. Ma pole Tribaliga ise sõitnud, ei oska öelda, aga kui rannas näeme, siis küsi Banditit proovida ja näed ise kuidas meeldib
  • Kuna Banditi lennutamine algab juba 2,5 m/s tuulega, sobib ideaalselt koolitamiseks ja õppimiseks
  • Poomiga jõu välja laskmine ja peale tõmbamine on meeldivalt sujuv, ei mingit rapsimist
  • Bandit on äärmiselt stabiilne tuuleaknas peakohal või servades
  • Proovisime 11 ruudust ja see oli väga kiire lohe
  • 7.5 m2 pole närviline ja tunnetus sama mõnus
  • Et lohe tõuseks peakohale, tuleb poomi pisut järgi lasta. Kui power peal ei taha kiiresti üles minna
  • F-One PRO tiim KPWT- PKRA - SPEED - kasutab Banditit! PS! Alex Caizergues on maailmarekordi omanik kiiruses mis tehtud Bandit 6.5 m2 lohega 47.92 knots (87.9 km/h)
  • Ma olen surfanud erinevate lohedega, nii C lohede, BOW kui ka SLE lohedega ning Bandit Delta C Shape meeldib mulle neist kõige rohkem - ka kunagi alustades oli C ikkagi parim!

Nüüd sai palju kiidetud ja mõni võib küsida et mis müügi jutt? Siis üks miinus kahjuks minu jaoks on. Nimelt puudub One-Pump. Õnneks on ventiilid sulguriga, niiet saab hakkama - pumpab ju vaid 5 minti, aga surfata tahaks 5 tundi ja seda on Banditiga üli mõnus teha.
NB! Ma ei müü Banditeid aga kes proovida tahab, võtke ühendust!

Kahjuks pole enam lohepalavikke, kus saab sama tuulega samal päeval erinevaid kamasid proovida. Aga kui rannas näeme siis küsi sõita. Delta C Shape on seda väärt!

PS! El Gounas laineid polnud aga väidetavalt olla Banditiga weivata ülivõimas!

Kui keegi küsib kas saab olla lohe, mis sobib igaks stiiliks - on parim nii freestyle, freeride, wave, big-air, speed kui hangtimeks? Siis vastus on jah, saab küll. See on F.One bandit!

Kahjuks pole lohed veel niikaugele arenenud, et saaks ainult ühega hakkama. Tänase seisuga tuleb ikka suur lohe vaiksema tuule(6-12 m/s) jaoks ja teine väiksem tormikaks(12-20 m/s) võtta… Eks näis mis 2009 toob ;-)

Andre

No responses yet

märts 07 2008

Merly ja Kalevi surfi- ja muidureis Koh Samuile

Published by Merly under Reisikiri


Merly

Kalev

Reisikuupäevad: 17.01—02.02.2008

Pärast viimast, ei tea juba mitmendat Egiptuse reisi, otsustasime seekord päikest ja tuult kuhugi mujale otsima minna. Kuhugi, kus ilusam, veel soojem ning üldse mõnusam.

Pärast lühikest arutelu valisime üksmeelselt sihtkohaks Tai. Ja valiku põhjused on üsna veenvad: esiteks on Tais tõeliselt soe, seal ei lähe ka öösel jahedaks, võid süüa väikese raha eest küllastumiseni erinevaid mereande, ning surfata saab umbes 27 kraadises vees ja loomulikult ilma kalipsota.

Reis algas 17. jaanuaril laevasõiduga Helsingisse, kust õhtul lennukile ja järgmise päeva pärastlõunal maandusime pikast lennureisist väsinuina juba Surat Thani lennuväljal. Surat Thanist oli plaan minna kohe järgmisel päeval Koh Samui saarele. Bussijaamast (kuhu jõudmiseks küsisme infot hotellis vastu jalutavalt ameerika turistilt) saime osta pileti, mis sisaldas ka praamipääset. Vähemalt Lõuna Tais on transport küll väga hästi korraldatud ja reisijale lihtsaks tehtud. Punktist A punkti B jõudmisega saab hakkama igaüks, kes vähegi inglise keelt pursib. Isegi Surat Thani linnas, kus kohtasime vaid mõnda üksikut „valget” inimest, oli inglisekeelne reisiinfo täiesti kättesaadav.

Bussisõit kestis umbes tunni, praamiga veel kaks ning olimegi saarel. Edasi võtsime takso, või õigemini, krabas esimene taksojuht meid hetkega oma autosse, lubades sõita Lamai Beachil olevasse kitecentrumisse. Meil oli kiire, sest Windguru lubas tuult.

Teekond pidi võtma aega umbes 40 minutit, tegelikkuses kujunes taksosõit kolm korda pikemaks, sest sohver arvas sõnast „centrum” piisavat, et meid soovitud sihtpunkti viia. Kitecentrumist polnud aga sealkandis keegi kuulnud, isegi turismiinfost öeldi, et kindlasti ajan ma midagi snorgeldamisga segamini. Pärast mõnda aega edasi-tagasi tiirutamist leidsime windsurfi „keskuse“, st lipp lehvis rannas ja üsna antiikse välimusega purjelauad olid rentimiseks liivale tõstetud. Õnneks üks sealses rannabaaris õlut rüüpav briti aktsendiga noormees teadis, et vähemalt üks kitecentrum Samuil ikkagi eksisteerib.

Taksojuht sõitis rõõmsal meelel etteantud suunal ning viis meid kohalikku moslemikülla. Ilma tailasest saatjata ei oleks tahtnud sinna sattuda, kuidagi sünge ja üldisest elu-olust liiga eraldatud tundus too paik. Veidi kõhe hakkas, minul vähemalt. Aga, oh üllatust, kitecentrumisse see tänav ei viinudki, kuid nägime siiski kaugel eemal lohet. Sõitsime veel umbes viis kilomeetrit tagasi sadama poole ja lõpuks jõudsime surfiranda Hua Thanon`is. Taksojuht näitas kella ning esitas algselt kokkulepitust kolm korda suurema arve, mille me otsemaid vaidlustasime, kuid ühise kompromissini jõudes siiski sõpradena lahkusime.

Seejärel suundusime otsemaid randa. Tuult oli nelja meetri kanti ja ühele algajale tehti koolitust. Keskus tundus päris korralik ning saalis leidus igasugu surfikama. Meil oli kaasas ainult lohe ja prognoosi korral vajasime lauda. Enne rendihinna avalikustamist uuris omanik (?) üsna põhjalikult meie sõidukogemust. Keskuse ninamees oli üsna ebatüüpiline surfar. Olemuselt kuidagi külm ja kammitsetud, üldsegi mitte päevitunud ega muretu lohetaja moodi. Ristisime ta omavahel vanameheks.

Surfikeskuse kõrval asus ka hotell, kus tuuliste ilmade ajal ööbisime. Kuna Tais pole isegi sajakroonised bungalod eriti haruldased, siis antud majake tundus meile veidi ülehinnatud. Rand ise oli muidugi super: helesinine vesi, lai kollane liivariba ja palmid sirutamas end mere poole. Väga hea koht surfamiseks, ruumi piisavalt ning laia tuuleulatusega, kui ainult õiget ilma oleks. Windguru hakkas näitama meie kohalejõudmise päevast alates, et ülehomme tuleb tuul ja nii pea nädal aega järjest.

Kuna prognoos lükkus edasi, siis kolisime järgmisel päeval Lamai Beachile, kust leidsime väga soodsa hinnaga bungalo, merest viie-kuuekümne meetri kaugusel. Rentisime mopeedi ja tutvusime ümbruskonnaga. „Mopadega” sõidavad seal absoluutselt kõik kohalikud ning enamus turistidest. Ilma kiivriteta loomulikult, v.a mõned erandid, nt turistide lapsed. Piinlik tunnistada, aga olen suurem jänespüks kui oskasin arvata. Kalevil just kerge ei olnud, sest igasugu laskumised (ja neid me teele ikka sattus) tekitasid minus surmahirmu. Ise juhtida oleks vist olnud tunduvalt lihtsam, kui tagaistmel üle Kalevi õla õudusega sõidukiirust piiluda ning oletatava avarii korral ellujäämisvõimalusi analüüsida. Hirmule aitas kaasa ka tõsiasi, et kipsis käe või jalaga turistid olid kõikjal igapäevane nähtus. Õnneks ühtegi märkimisväärselt ohtlikku liiklusolukorda ei tekkinud ja jõudsime alati soovitud sihtpunkti. Paari päeva jooksul ma muidugi karastusin ning tegelikult oli mopeediga kihutamine väga lahe.

Kuna ilmaprognoos oli endiselt väga heitlik, lubades üks päev tormi ja järgmisel vihma ning kumbki variant õigeks ei osutunud, siis käisime ka päris mitmel korral ise mopeediga surfirannas tuuleolusid kontrollimas. Vähemalt kahel päeval oli vette minemiseks umbes üks meeter puudu.

Esimene nädal mööduski peamiselt mopeedi seljas kaardi abil huvitavaid kohti otsides, erinevaid randu ja kohalikku elu-olu tundma õppides. Päikese käes sillerdavad palmisalud; kalurikülad, kus sajad inimesed võrke puhastavad, et värske kala iga päev poodi ning restoranide lettidele jõuaks; terved pered ühel mopeedil kihutamas; toidukärud ning kohalike „baarid” teeservades. Seda kõike näha ja kogeda oli ääretult mõnus.

Lõpuks tuli tuul ja kolisime tagasi surfikeskuse hotelli. Sõita sai kahel järjestikusel päeval. Tuul puhus viis kuni kaheksa meetrit ning umbes niisugune pidavatki olema tüüpiline surfiilm Tais. Meie 11m2 lohe oli kindlasti kõige väiksema mõõduga, enamus sõitsid ikka vähemalt mõni meeter suurematega.

Kuigi tuul tundus kohati liiga nõrk, oli siiski nii-nii mõnus kruiisida umbes 26-27 kraadises türkiissinises vees, jalas shortsid ja seljas jahutav lycrasärk, Päikese eest tuleb seal kandis end korralikult kaitsta ning enamusel surfaritest välkusid paksu kreemikihi taustal ainult silmad. Isegi kohalikud olid oma pruuni näo valgeks võõbanud.

Teisel nädalal otsustasime asuda elama saare põhjapoolsesse randa. Hotellist lahkudes kohtasime surfikeskuse vanameest, kes imestas, et juba minek. Vastuse peale, et tuult vähevõitu lausus ta kuldsed sõnad: „We have the wind, but not the best”. Täpselt nii see oligi, suurema lohega oleksime saanud kindlasti rohkem kui kahel päeval sõita.

Hotellis taksot oodates kohtusime canadalannast surfiõpilasega, kellega eelmisel päeval pikalt jutustasin. Üsna pea selgus, et soovime sõita enam-vähem samasse piirkonda. Kuna kambas soodsam, otsustasime reisi koos jätkata. Valides sobivat taksot, oli aga preili järsku kadunud ja nägime teda veel kiirel sammul kõrvaltänavasse põikamas. No nii hirmsad me nüüd ka ei ole, et pool tunnikest koos autokastis istuda! Naljakad välismaa inimesed…

Maenam Beachile jõudes hankis Kalev kohe mopeedi ja asusime uut kodu otsima. Kaardi järgi pidi rand bungaloid täis olema, aga reaalsuses oli tegemist hoopis erineva piirkonnaga: vähe turiste, ei mingeid kaubatänavaid ega melu. Järjekordsest teelõigust sisse pöörates nägime isetehtud puuviita kirjaga „kiteboarding”. Veidi edasi sõites asuski suveniiripoe kõrval väike suletud uksega boks, kus kirjas lahtiolekuajad ja telefoninumber. Paarisaja meetri pärast leidsime ka mõnusa bungalo, kuhu jäime elama reisi lõpuni. Tegemist oli suure hotellikompleksiga, kus majakesi igas suuruses, igale maitsele ja rahakotile. Inimesi oli vähevõitu, basseini ääres lastega pered ja rannas mõned puhkajad. Mõnus kontrast eelnevale elukohale.

Õhtul läksime uurima, mida surfiboks endast kujutab. Avatud seinaga toas toimetaski pruuniks päevitunud ja pleekinud juustega tegelane. Saime teada, et sealkandis surfirand täiesti olemas ning juba kolm päeva järjest puhub. Dominique väga tugevast prantsuse aktsendiga inglise keelest oli esialgu küll keeruline aru saada, aga ajapikku kõrv harjus. Kuna Windguru näitas üksteist knotsi tuult, siis pidi homme tulema kõva surfipäev. Rentisime ainukese laua, Dominique joonistas randa jõudmiseks skeemi ning läksime rahulolevatena laiali.

Järgmisel hommikul sõime hotellis kõhud pilgeni täis, sidusime kama mopeedi külge ja sõitsime randa. Tegemist oli suhteliselt ekstreemse surfirannaga. Liivariba laiuseks julgen pakkuda umbes kaksteist meetrit ning lohe üles-alla laskmiseks tuli minna, kas kurguauguni vette või metsa võsa vahele. Juba eelmises rannas jäi mulle arusaamatuks kohalik eripära lasta kite üles vee poolt, st, et ülesaitaja pidi põhimõttiselt koos lohega vette ronima. Täiesti arulage ja äärmiselt ebamugav, eriti veel eelmises surfirannas, kus ruumi piisavalt.

Nüüd uuesti Maenam Beachile. Pärast lohe õnnelikult õhku tõstmist osutus järgmiseks katsumuseks sõites mitte kõrgust kaotada. Asusime neeme tipus ning äravajumisel tuli heade oskuste ja õnne korral vähemalt viis kilomeetrit tagasi jalutada. Õnneks oli sellisteks puhkudeks päästepaat, millega Dominique ning tema meeskond merehädalistel abis käisid. Kuna samas rannas toimusid ka koolitused, osutusid päästeoperatsioonid kindlasti väga tulusaks äriks. Ühekordne appisõit maksis 200 bahti (u. 70 kr). Meiesugustel proffidel küüti siiski vaja ei läinud. Tuul puhus viiest kuni kümne meetrini ja tuli otse üle mägede. Vaatamata eelnevalt kirjeldatud oludele, sain kirja oma parima sõidupäeva ning kihutasin kuni võhm viimseni väljas. Kalev nii väga rahul ei olnud, sest trikkide ja hüpete sooritamisel oli alati suur risk ära kalduda ning tuuleaugud soodustasid seda veel eriti. Bungalosse jõudes surises lihastes mõnus väsimus ja kõht igatses ühe suure curry järele. Samal õhtul kohtusime veel Dominique`i, kes hüüdis juba kaugelt: „Gooda winna today, wasn`t it…”

Järgmisel päeval oli prognoos üsna piiripealne ja otsustasime minna hoopis snorgeldama Koh Tao saarele. Algselt, Eestis reisiplaane tehes, kavatsesime jõuda lisaks Samuile veel pikemalt ka paarile lähimale saarele (Koh Tao, Koh Pha Ngan), aga tegelikkuses osutusid kaks nädalat selleks liiga lühikeseks, vähemalt meie jaoks.

Ühepäevane merereis Koh Taole, veel vahetult enne tagasisõitu, oli väga hea idee. Snorgeldasime kalda ääres kivide vahel ja türkiissinises laguunis, ronisime mäetippu ning imetlesime kaunist loodust. Reisi viimasel päeval vedelesime rannas, pakkisime kotid ning nautisime hõrku ja pidulikku õhtusööki.

Järgmisel hommikul sõitsime taksoga sadamasse. Sealt edasi bussi peale, mis viis meid praamile ja seejärel otse Surat Thani lennujaama. Kojusõit läbi Helsingi võttis aega kokku üle kolmekümne tunni. Tallinnasse saabudes olime rampväsinud, kuid reisiga väga rahul ning hinges ärevus, kas meie väike Saanik oma murjamitest vanemad ikka ära tunneb. Tundis küll.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ainult surfireisiks ei ole Tai just kõige õigem koht, kuid eksootiliseks puhkuseks, kus võimalus ka lohetada, kindlasti üks mõnusamaid. Meil on igatahes plaan sinna tagasi minna.

27. veebruar 2008.a.
Merly

No responses yet